Selle pisikese lõpu sees tegime Marjaga korraliku spurdi ehk siis üritasime jõuda veel nii paljudesse erinevatesse kohtadesse, kui võimalik ning võtta Sydneyst viimast! Viimasel pühapäeval haarasime kaasa Andero ja veetsime selle koos La Perouse rannas, mis on kesklinnast u 40minuti bussisõidu kaugusel. Meil läks tunudvalt kauem, kuna me otsisime kohta, kus buss väljub. Kõik olid seda kuskilt peatusest väljumas näinud ehk siis Circular Quey' sse, kust buss väljus, jõudsime 1,5h pärast kohtumist Victorian Buildingu kõrval.

Rand ise osutus küllaltki pisikeseks, kuid armsaks lahesopiks, kuhu kõik kasvatamatude lastega pered olid kokku tulnud. Vähemalt meile tundus nii, sest saime soovi avaldamata osa kõikidest nende liiva&vee mängudest, nii et kõik meie rätikud ja raamatud ja juuksed olid liivaga kaetud. Pärast rannas lesimist tegime väikese jalutuskäigu üle silla seal kõrval asuvale saarekesele ning siis asusime tagasiteele, et teha korralik õhtusöök ning panna paika plaanid, kuna ees ootas traditsiooniliseks saanud matkapäev - esmaspäev!
Seekordne reis viis meid 3 h rongisõidu kaugusele Newcastle'sse, mis on väike armas linnake ning seal asub maailma suurim söe transiidiga tegelev sadam. Seda oli ka näha, sest merel oli korraga vähemalt 16 tankerit. Linn ise on väga toreda planeeringuga ehk siis terve üks mere poolne külg on ilusaks promenaadiks ehitatud. Ning teine külg oli rand vaatega ookeanile. Nende ristumiskohas asus majakas, kuhu viis tore jalutusrada imeilusa ranna ja mere vaadetega. Ning suurema osa ajast me mööda neid teid kolmekesi jalutasimegi. Ilmataadige oli meil ka enam-vähem kompromissile jõutud. Rongiga sõites oli ilm jahe ja pilves, kohale jõudes tuli välja päike ning täpselt siis, kui olime kõik rajad ja rannad üle vaadanud hakkas sadama vihma ning korralikult välku lööma. Ehk siis kõik olid rahul ja õnnelikud!

Ja usun, et meie 6h, mis me NewCastle's veetsime, oli selle linna jaoks täiesti paras aeg. Võib-olla oli ka pühadevaheline aeg see põhjus, miks linn peaaegu inimtühi ja vaikne oli, kuid pikemaks ajaks seal tegevust pole. ahjaa minu Lonely Planet haihtus ka nigu Cooperfildi shows,ulme, olin päris õnnetu.

31.detsembril siis pakkisime kohvritesse-kottidesse oma asjad, viskasime ära 6 kotitäit prügi, pistsime kotti pudeli shampust (vahuveini) ning vantsisime Pyrmonti sadama poole, et 18.30 alustada tööd. Kohale jõudes selgus, et ees ootab kallite piletidega kokteilipidu ehk siis kõik 300 inimest olid eraldi 400-500 dollarilised piletid ostnud et näha maailma kuulsamat ilutulestikku. Kõik teised olid väga närvilised ja nagu ikka juhtus 100 asja - elekter läks ära, laev ajas vett sisse jnejne. Õnneks olime me Marjaga positiivsed ning naersime omaette selle paanika taustal. Aga ka kangemad meie hulgast langevad, sest meie tuju läks ära siis, kui võtsime oma 300 peokaaslast peale. Inimestel oli paaniline hirm, et neile süüa ei jätku, seega ründasid nad kõiki kandikutega teenindajaid niipea kui mõni kuskilt pea julges välja pista. Ning raisakotkad rahunesid alles 3h hiljem, niisiis ei pidanud ka kõige optimistlikumad meie seast vastu. Välja arvatud üks proovipäevaline, aga need säravad alati õhtu lõpuni, et kindlasti tööle saada :)

Kell 00.00 (Eestis siis 15.00) võtsime kätte klaasi shampust ning asusime nautima ilutulestikku vaatega Sydney Sadama Sillale (Sydney Harbour Bridge) ja ooperimajale. Eelnevalt olid kõik lahel sõitvad 200-300 laeva süüdanud tulukesed, millega nad kaunistatud olid ning mis moodustasid laeva peal erinevaid kujundeid - olid lilled, linnud, piraadid, 2009, lihtsalt paadi piirjooned tuledes jne. Vaade oli päris võimas, sest paate oli igas kujus ja suuruses ning nad kõik olid paksult täis õnnelikke ja pidutsevaid inimesi.

Ilutulestik ise oli samuti väga võimas. 15 minutit järjest purskus veest ja sillalt õhku erinevaid värve ja kujundeid ning aegajalt sünkroonis nendega ka pilvelõhkujate katustelt, nii et kõik oli paigas väga efektselt ning "raisakotkad" meie ümber, kellest osad ka varem uut aastat Sydney lahel vastu olid võtnud, ainult ahhetasid-ohhetasid (vahemärkus - austraalased ongi kergesti vaimustuvad ja imestuvad - välisvaatleja märkus). Tavaliselt ma väga ilutulestikest ei hooli ning mina oma raha küll niimoodi taevasse lasta ei kavatse (eriti raskel majanduslangus perioodil), kuid seekord ei saanud minagi silmi taevast! Kogu selle aja oli meil Marjaga tööjaotus paigas - mina pildistasin ja filmisin kõike mida vähegi andis ning Marja oli siis rezisöör.

Pärast väsitavat tööpäeva 2.15ni pakkisime kokku oma kotid, soovisime kõigile töökaaslastele head-paremat, lehvitasime laevale ning tegime lähimas pargis oma sooja shampusepudeli lahti. Hoolimata kõigest maitses see õite hää! Pidasime siis pargis väikese peo kahekesi, soovisime üksteisele head uut aastat ning jalutasime läbi pidutseva linna, väikeste vaheseiklustega, kodu poole. HEAD UUT AASTAT!!!


Järgmine hommik äratas kell meid 7.30 ning kohvrid suure surmaga alla veetud, istusime taksosse ning põrutasime lennujaama, kus jõudsime just 9.00 hommikusöögi ja kohvi lauale saada, et hakata võtma vastu uusaasta tervitusi Eestist, sest just siis oli teile saabunud uus aasta! Ning 4,5h lend Syndeys Darwinisse väljus 10.45 hommikul, et tuua meid teile 1,5h lähemale. Ajavahe Eesti Darwin vahel on 7,5h!

Darwin on hoopis midagi muud! Siinne kliima on troopiline ja niiske. Linn on laialipillutud ning meie elame keskuses, taaskord seljakoti reisijate hostelis. Meie pere liikmeid ehk siis eestlasi on siin 8 - Marja, Mirjam, Kalmer, Kristjan, Madis, Mikko, Markus ja mina- igaüks erinevat teed pidi siia jõudnud ning erineva eesmärgiga. Esimesed 4 päeva olid meil uhked ühis hommiku- ja õhtusöögid, kus pooled potid-pannid olid köögis meie kasutuses, et oma suurele perele süüa teha.

Darwinis meres ujumas käia ei saa, kuna hetkel on wet season (ehk siis märg hooaeg) ning siis ujuvad meres krokodillid ja igasugu kurjad kalad, kes kõik inimesi süüa tahaksid. Tegelikult võib ujuda aga omal vastutusel. Mina olen siiani leppinud meie päkkeri basseinidega. Meil on seal neid 3, nii et saab mõnuga ujuda, niisama vees mõnuleda ja supelda. Ning seda jahutust (kuigi päike kütab kohati ka basseinivee üle mõistuse soojaks) on siin vaja, sest temperatuurid on 30-35 kraadi keskmiselt. Arvatakse et praegusel hooajal (märtsini-aprillini) vaid sajab päevast päeva. Tegelikult see nii ei ole - sajab korra päevas võib-olla 20min - 1h ja siis on jälle päike väljas ning asfalt kuiv mõne minutiga. Siin kliimas ilma konditsioneeri ja basseinita väike valge skandinaavia inimene elada ei saaks! Päike hakkab külge ka 30 minutilisel jalutuskäigul mööda linna, nii et päikesevõtmine kui tegevus on selgelt üleliia! Piisab et nina kasvõi pilves ilmaga välja pistad, pluusirandi saad igal juhul!

Jõuludest

Huvilistele natuke informatsiooni kohalike jõulutraditsioonide kohta, sest meie kombed erinevad parajal määral, et Euroopast siin olles vähemalt minul jõulutunnet ei tekkinud. Sekka siis minu isiklikke jõulutegemisi sel aastal.

Vahe Eestiga on vaid selles, et siin algad jõulukuuga ka suvi ning puhkuste ja suvevaheaegade aeg ehk siis mida advent edasi, seda palavamalt päike paitama hakkab.

24.detsember on siin pigem viimaste ettevalmistuste aeg ehk siis pakitakse kinke, pannakse kamina äärde valmis sukad, kirjutatakse jõuluvanale kiri ning jäetakse temale küpsiseid ning piima (või kui sa tead, et isale maitseb viski, siis seda) ja põhjapõtradele porgandeid. Meie selleaastane jõuluõhtu oli hoopiski midagi muud, ja täiesti teadlikult nii planeeritud. Nimelt läksime õhtusöögile (Mina, Megi ja Ivan, Marja ja Ali) hiinalinna restorani ning istusime mõnusalt valgustatud restorani terrassil. Kuna tegu oli B.Y.O (Bring your own), siis saime mugavalt kaasa võtta oma head veinid ning maksime pudeli eest 3 dollarit korgimaksu. Ning pärast mõnusat kõhutäit jõudsime kella 23.00 öömissale, kus laululehti ei jagatud, kuna seintel olid LCD telekad, kus siis laulusõnad jooksid ja kõik said hiljem kaasa ka CD jutluse ja mõne lauluga :)

Jõulupühad hakkavad siin kuklapoolel 25. detsembril, mis on kalendris Christmas Day (ehk Jõulu Päev). Eelneva öö jooksul, kui pererahvas magab, käib majast majja ka jõulutaat) ning jätab kingitusi kamina (mõnel majal need on) või tehis kuusepuu alla. Jõulupäeva õhtul kogunetakse suuremates linnades kokku väljakutele, et ühiselt küünalde valguses jõululaule laulda ning neid suuri kontserte kantakse ka telest kogu ülejäänud Austraaliale. Mina seda ei näinud, kuna ei pääsenud kuskilt ligi ei telekale ega kontsertile. Meie veetsime päeva Bondi rannas, kuhu kogunevad kokku kõik Sydneys redutavad turistid-seiklejad-üliõpilased-õnneotsijad. Bussid olid paksult rahvast täis, kel kõigil kaasas päevad varem varutud õllekastid ning peas päkapikumütsid-põdrasarved (väljas oli 30kraadi?!). Kogu rand oli täis suuremaid ja väiksemaid seltskondi, kes siis kõik mõnuga imeilusat rannailma ja jääkastidesse peidetud külma õlut ja shampust nautisid. Ning samal ajal jõululaule laulsid. Ning taevasse saabus ühel hetkel tänu lennukipoisile väga armas sõnum - Call Mum ehk siis helista emale. Ja tegelikult kommertslikult sinna lõppu ka telefonikompanii aga sellele ma siinkohal reklaami ei tee, kuigi tema selle nalja eest maksis.


Meie I jõulupüha jätkus õhtupoolikul Andero sõprade juures tagaajas grillides, kuhu oli kogunenud umbes 10-15 inimest 5-7 rahvusest üle maailma. Laud oli kohaliku hea-paremaga kaetud ning nagu traditsioonilisel jõulubarbecue´l ikka oli ka meie grill täis erinevaid vorstikesi, lihasi, aedvilju. Olime eelmine päev kuskilt nurgatagusest Euroopa deli poest, mida pidas Boris, ostnud "verivorste" (mis maitsesid enamvähem aga mitte ikka "päris") hapukurke ning Andero võttis kaasa hapukapsast ja känguru liha, seega oli laud ikka uhke :)

Ning tänase II jõulupüha hommikul tormasime kaubanduskeskusesse, sest algasid allahindlused ehk siis selle, mille sa eile ostsid, said täna u 80% odavamalt. Kaubamajad avatakse kell 5 ehk siis kella 9 ajal sinna jõudjad on juba lootusetult hiljaks jäänud! Meie läksime umbes 11 ajal ja Marja sai uue ja uhke kohvri omanikuks.

Viskasime pakid koju, tegime kerge lõuna, ning kihutasime taas bussi peale, sest nii palju on ju vaatada-teha-näha-katsuda! Veetsime ülejäänud pärastlõuna, pärst 1,5h bussisõitu, Palm Beach'il ehk siis Summer Bays. Kahjuks võtteid ei käinud, kuigi olime natuke arvestanud sellega, seega nautisime lihtsalt rannamõnusi ning nagu II jõulupühale traditiooniliselt kombeks käisin ka ookeanis ujumas. Ujumine on muidugi suur liialdus selle asja kohta, mis siin vees tehakse - erinevas vanuses mehed-naise, poisid-tüdrukud seisavad reas, umbes kõhuni vees ja ootavad laineid, et nendesse hüpata ja koos "uuuuu -ooooo-aaaaa" hüüda ning pärast suu väga soolast vett täis paigast nihkunud ujumisriided jälle paika sättida.

Panen siva kirja mis vahepeal teinud olen ja kus ringi liikunud (Marja abiga loomulikult) enne kui täitsa ära ununeb.Kirjanikku minust ilmselgelt ei saa.

Reede-laupäev käisime väikesel väljasõidul Sydneyst ehk pealinnas Canberras, mis on umbes 270 km kaugusel, 3-4h tee. Kuna olin reedel tööl ja muude asjaolude venimise tõttu asusime teele õhtul alles 22.30 Ali, Marja ja Saiful, viimane autoga küll kahjuks sõita ei oska aga see selleks ning kohale jõudsime u 2.00 ajal. Otsisime hotelli, saime toad ning käisime linnapeal joogil Iiri pubis (Austraalias on iiri pubisid ikka igal pool). Kuna Marja pidi laupäeva õhtul tööl olema, siis oli meil start vaatamisväärsuste poole hommikul 10.00. Esimese asjana käisime ikka neid kõige tähtsamaid asju uurimas - vana Parlamendihoonet vaatasime kaugelt, uut parlamendihoonet (pildil) nii seest kui väljast.

Niisiis, kuna graafik oli kiire, siis suundusime edasi National Capital Exhibition' isse, ehk siis muuseum, mis räägib Canberra saamisest pealinnaks. Tegu on kunstlikult tekitatud linnaga ehk siis linn ongi projekteeritud ja ehitatud 20 sajandi esimesel poolel olemaks Austraalia pealinn, kus käib koos parlament. Ka linna keskel asuv järv Lake Burley Griffin (nimi pandud linna projekteerija järgi) on kunstlikult tekitatud kohalikest jõgedest. Nii palju siis tasutinformatsiooni! Veel jõudsime külastada Austraalia sõjamuuseumi, mis on tegelikult päris suur ning selle külastamine võtaks kindlasti aega 2-3h. Väljapanekud pühendatud siis erinevatele sõdadele, millest austraalased on osa võtnud, maailmasõdadele ning kõigele muule õudsale, mis sinna juurde kuulub. Ning kell 13.00 hakkasime tagasi sõitma. Seekord valges ehk siis nägime lõpuks peale linnamüra ka imekihvti loodust, mis Austraalia maanteel M5 pakkuda on. Ning ka /nõrganärvilistel palun liikuda järgmise lause juurde/ päris palju kängurusi, kes olid vales kohas üritanud üle tee minna!

Eelmine nädal siis jõudsime Marjaga ära käia Blue Mountainsis ehk siis Sydneyst u 80km kaugusel mägedes. Võite googeldada, annab pärs palju vastuseid! Kuna Muri meile ikkagi autot ei julgenud anda (ei saanud kohalikust ARKist kinntust, et me load ikka meie sõiduoskust kinnitavad), siis läksime rongiga, mis tähendab et meie liikumine oli piiratud. Seega, pärast 2h rongisõitu, seljakotid võileivade, muu toidukraami ning matkavarustusega seljas, jõudsime 11.00 hommikul Katoombasse. See on seal mägedes asetsev linnake, kust ostsime piletid hop on-off bussile, mis Katoomba ja tema kõrval asetseva Leura ning selle ümbruses sõitis. Lonely Planet ning bussist antud kaart tegid puust ja punaseks kuhu minna ja kummale poole vaadata. Ja vaadata oli ehk siis nendel vihmametsa radadel jalutades ning vaateplatvormilt teisele jõudes tuli mulle meelde, miks mulle reisida meeldib ja kui ilus maailm võib olla! Ka soosis meie reisi ilmataat, tervitused temale siinkohal, kes meile suurepärase sooja&päikesepaistelise ilma saatis, sest sõber Lonely Plane oli meid hoiatanud mägede jaheduse ja pilvisuse eest!

Niisiis veetsime nende vaadete keskel terve päeva ning selle ajaga jõudsime käia läbi umbes 1/5 kogu Blue Mountainsi ehk siis sobiva transpordi olemasolemisel võiks seal 3-4 suurepärast päeva veeta.

Oma reisi lõpetasime Leuras, mis on väike külake ning kust samuti rongi peale saime. Kuna päev oli olnud meeldivalt seiklusterohke ning väsitav, siis tundsime et oleme ära teeninud ühe turgutava õlle ja lõunasöögi. Olles kogu kohaliku peatänava läbi känud ning ka kõrvaltänavatesse piilunud, ei leidnud me keset päeva ühtegi kohta, kus me neid kahte koos oleksime saanud nautida?! Ehk siis kohvikutes alkoholi ei müüdud ning ainukeses kohas, kus alkoholi pakuti, ei antud süüa enam. Lõpuks, pärast uurimist-puurimist juhatati meid kohaliku hotellibaari, kust me kohe õlled tellisime ning siis alles kuulsime, et kokka veel pole :) Aga õlu oli külm ja hea, ilm oli suurepärane, et õues istuda ning seega sõime lihtsalt oma järelejäänud võileibu ja puuvilju.

Ülejäänud nädal möödus jõulukaartidega mässates ning uute ja uuemate tuttavatega õhtuti mööda kohvikuid ja baare lonkides. Kinos käisime ka (odaval teisipäeva-hommikusel seanssil loomulikut), aga ei miskit märkimisväärset, mida sellest käigust rääkida. Mango smootied-popcorn ning 1,5h ameerika komöödiat.

Teisipäeval kolis minu braziilasest toanaaber välja, kuna tal ei olnud enam raha üüri maksta. Õnneks vähemalt on vaesel lapsel alati raha kanepit osta, muidu ei teaks üldse mis temast saaks! Tegelikult peaks temale terve peatük pühendama, sest tüdrukul on insomnia aga kui hommikul 11 ajal hommikusööki tegema hakata, on ta äga kuri et tal magada ei lasta. Ja veel igasuguseid põnevaid juhtumisi on temaga aset leidnud aga kuna järjekorras on ökopeatükk ning veel mõned, siis ei hakka esialgu midagi lubama.

Happy New Year

Loodan, et saite mu kaardid ja osad virtuaalsed tervitused katte, tanud Sirlele kes saatis mulle siia mu elu esimese postkaardi:)

Olen omadega nuud Darwinis ja siin on ikka nii palav, ilma basseinita ei tule siin elamine kone allagi, kirjutan niipea kui voimalik meie seiklustest, kahjuks on internetiga siin linnas suht jamasti ja wifit leiab ainult raamatukogus, seniks kallid!!

valjavotted Marja blogist

Kuna viimasel ajal on mul usna kiire olnud ja Marjal veidi rohkem aega blogi kirjutada siis kopin moned loigud temalt, kuna enivei teeme koike koos:)

Eile tähistasime Bretiga tähtpäevi (minu 5 nädalat ja tema 3 kuud siin), käisime Austraalia kinos vaatamas Austraaliat. Mina ei tea, mis kriitikud ütlevad ja tean et teie seal, kus te sellest keelest aru saate, seda veel kinos vaadata ei saa, aga minu arust oli film 16 dollarit piletiraha ja 6 aastat tegemist väärt! Oscareid ma veel ei jaga aga olen nõus seda vähemalt 5 korda elus veel vaatama (skaalal "Minu super exgirlfriend" 0, "Maxwell Smart" võibolla 1 ja "Mamma Miat" - "Mehed ei nuta" lõpmatuseni) ! "Moulin Rouge!" moodi värviline ja muinasjutuline ning armastus on, sex on, suured sõprused ja tunded on, surm on, ilus lõpp on! Nutsin ikka ka korra :)

Pean ütlema et kinos oli üle pika aja ikka väga mõnus käia, ostsime head mango smoodid, natuke popkorni kahe peale ja nautisime peaaegu 3h filmi. Nüüd ootan ainult järgmist teisipäeva, kui odavad seanssid on (imelik ka kui töötud tavalistel seanssidel käiksid), et Bondile minna, mida ma ise nii kaua olen oodanud!

Üldiselt olengi nüüd selle nädala tegelenud turistindusega ning homme on mu ainuke tööpäev sel nädalal. See on iseenesest natuke pahasti, seega olen sel nädalal ka usinalt cv saatnud ja jaganud aga siiani pole ühtegi vastust. Optimistina olen ma õnnelik, et need vastused pole eitavad olnud, neid lihtsalt ei ole :) Aga õnneks on reedel palgapäev, mis tähendab siiski eelmise nädala 33h eest suurt raha, nii et kõik lõppeb õnnelikult! Alati lõppeb, nii et ma väga ei muretse!

Esmaspäeval käisime Bretiga Sydney Towerist ehk siis need, kes on minult postkaardi saanud, vaadake, võib juhtuda et see on seal pea,l ning Wildlife Worldis (nagu loomaaja troopilamaja, täis siis Austraalia põhilisi elukaid). Iseenesest ei tea ma, kas oleksin seda 55 dollarit (25+29.90) raatsinud välja käia aga nendel turistiseiklustel on ka eellugu:

Ühel ööl, jalutades koju Kings Crossist tutvus Bret valgusfoori taga toreda noormehe
Seaniga ning nad jalutasid koos koju. Iseenesest pole siin midagi imestada, sest siin inimesed
ainult suhtlevadki (rääkisime eelmine nädal pool tunnikest pargivahiga, kui Bretiga õhtul
seal veini jõime) ning Sean teatas, et töötab Toweris, kui vaja saab pileteid, helista ainult.
Bret panigi numbri kirja ja umbes kuu-kaks hiljem, sel samal pargi-veini õhtul me talle
sõnumi saatsimegi, et äkki saaks kaks piletit. Vastuseks oli, et pole probleemi ning
pühapäeva õhtul ostsime poest kaks tahvlit shokolaadi ning jalutasime Toweri poole oma
pileteid ära tooma. Saime kaks piletit Towerisse, 2 piletit Aquariumisse ning eriti suured
tänusõnad shokolaadide eest, millest ta kuidagi üle ei saanud :)

Ning esmaspäeval käisimegi Towris uudistamas, kui suur see Sydney siis tegelikult on. Kuna ei olnud kõige pilvitum ilm, siis jäi meil Blue Mountain nägemata, kuid nii kaugele, kui silm sealt 250 meetri juurest ulatus, ei paistnud sellel linnal lõppu ega algust. Pärast seda vantsisime WIldlife Worldi poole, kuna Bret oli Aquariumis käinud ja omas ka piletit WlW, siis oli plaan üks Seanilt saadud aquariumi pilet äkki WlW pileti vastu vahetada (nad asuvad kõrvuti ja on nagu üks kett). No Worries, olingi oma tasuta piletiga sees!





Täna veetsin päeva ringi hulkudes mööda linna ning külastasin ka Sydney linnamuseumi. No seal ma väga kaua ei olnud, natuke tühi ja igav oli see muuseum. Kõige ägedam oli klaasplaatidest sein, kus iga plaadi sees õni erinev toode, mida 19. sajandi keskel Sydneysse transporditi ning peal kirjas kust see tuli. Ma olen väga halb kirjeldaja aga see oli tõesti kihvt. Võib-olla oli asi minus, et endale täna see muuseum ei sobinud ei tea...
Samas mõned nädalad tagasi käisin Museum of Contemporary Art ehk siis kaasaegse kunsti muuseumis ja see mulle väga meeldis. Ei olnud ühtegi purki sitt ega muid jaburusi vaid väga huvitavaid asju. Ei hakka neid kirjeldama, mõni kunstiteadlane saab surma.

Nii et turistina olen küllaltki edukas olnud, ehk saan Bretilt selle Aquriumi pileti ka kätte, siis ongi paaeu kõik :) Järgmine nädal on meil plaanis mingi päev minna vallutama Blue Mountaini ning üks vahva Indiainimene ehk omavahel öeldes Muri lubas meile autot laenata selleks puhuks aga noh, ta isa olevad ka endine India peaminister, kogu elu olevat tal autojuhid-turvamehed ümber, tal on kodumaal 200 pintsakut jne, nii et päris kindel ei ole ka, et tal see auto on... Aga loota ju võib ning kui me mingi ime läbi saamegi selle auto, siis lubasin Bretile temast austuseks teile terve peatüki kirjutada. Ja ühteist ikka kirjutada on ka :)