Selle pisikese lõpu sees tegime Marjaga korraliku spurdi ehk siis üritasime jõuda veel nii paljudesse erinevatesse kohtadesse, kui võimalik ning võtta Sydneyst viimast! Viimasel pühapäeval haarasime kaasa Andero ja veetsime selle koos La Perouse rannas, mis on kesklinnast u 40minuti bussisõidu kaugusel. Meil läks tunudvalt kauem, kuna me otsisime kohta, kus buss väljub. Kõik olid seda kuskilt peatusest väljumas näinud ehk siis Circular Quey' sse, kust buss väljus, jõudsime 1,5h pärast kohtumist Victorian Buildingu kõrval.

Rand ise osutus küllaltki pisikeseks, kuid armsaks lahesopiks, kuhu kõik kasvatamatude lastega pered olid kokku tulnud. Vähemalt meile tundus nii, sest saime soovi avaldamata osa kõikidest nende liiva&vee mängudest, nii et kõik meie rätikud ja raamatud ja juuksed olid liivaga kaetud. Pärast rannas lesimist tegime väikese jalutuskäigu üle silla seal kõrval asuvale saarekesele ning siis asusime tagasiteele, et teha korralik õhtusöök ning panna paika plaanid, kuna ees ootas traditsiooniliseks saanud matkapäev - esmaspäev!
Seekordne reis viis meid 3 h rongisõidu kaugusele Newcastle'sse, mis on väike armas linnake ning seal asub maailma suurim söe transiidiga tegelev sadam. Seda oli ka näha, sest merel oli korraga vähemalt 16 tankerit. Linn ise on väga toreda planeeringuga ehk siis terve üks mere poolne külg on ilusaks promenaadiks ehitatud. Ning teine külg oli rand vaatega ookeanile. Nende ristumiskohas asus majakas, kuhu viis tore jalutusrada imeilusa ranna ja mere vaadetega. Ning suurema osa ajast me mööda neid teid kolmekesi jalutasimegi. Ilmataadige oli meil ka enam-vähem kompromissile jõutud. Rongiga sõites oli ilm jahe ja pilves, kohale jõudes tuli välja päike ning täpselt siis, kui olime kõik rajad ja rannad üle vaadanud hakkas sadama vihma ning korralikult välku lööma. Ehk siis kõik olid rahul ja õnnelikud!

Ja usun, et meie 6h, mis me NewCastle's veetsime, oli selle linna jaoks täiesti paras aeg. Võib-olla oli ka pühadevaheline aeg see põhjus, miks linn peaaegu inimtühi ja vaikne oli, kuid pikemaks ajaks seal tegevust pole. ahjaa minu Lonely Planet haihtus ka nigu Cooperfildi shows,ulme, olin päris õnnetu.

31.detsembril siis pakkisime kohvritesse-kottidesse oma asjad, viskasime ära 6 kotitäit prügi, pistsime kotti pudeli shampust (vahuveini) ning vantsisime Pyrmonti sadama poole, et 18.30 alustada tööd. Kohale jõudes selgus, et ees ootab kallite piletidega kokteilipidu ehk siis kõik 300 inimest olid eraldi 400-500 dollarilised piletid ostnud et näha maailma kuulsamat ilutulestikku. Kõik teised olid väga närvilised ja nagu ikka juhtus 100 asja - elekter läks ära, laev ajas vett sisse jnejne. Õnneks olime me Marjaga positiivsed ning naersime omaette selle paanika taustal. Aga ka kangemad meie hulgast langevad, sest meie tuju läks ära siis, kui võtsime oma 300 peokaaslast peale. Inimestel oli paaniline hirm, et neile süüa ei jätku, seega ründasid nad kõiki kandikutega teenindajaid niipea kui mõni kuskilt pea julges välja pista. Ning raisakotkad rahunesid alles 3h hiljem, niisiis ei pidanud ka kõige optimistlikumad meie seast vastu. Välja arvatud üks proovipäevaline, aga need säravad alati õhtu lõpuni, et kindlasti tööle saada :)

Kell 00.00 (Eestis siis 15.00) võtsime kätte klaasi shampust ning asusime nautima ilutulestikku vaatega Sydney Sadama Sillale (Sydney Harbour Bridge) ja ooperimajale. Eelnevalt olid kõik lahel sõitvad 200-300 laeva süüdanud tulukesed, millega nad kaunistatud olid ning mis moodustasid laeva peal erinevaid kujundeid - olid lilled, linnud, piraadid, 2009, lihtsalt paadi piirjooned tuledes jne. Vaade oli päris võimas, sest paate oli igas kujus ja suuruses ning nad kõik olid paksult täis õnnelikke ja pidutsevaid inimesi.

Ilutulestik ise oli samuti väga võimas. 15 minutit järjest purskus veest ja sillalt õhku erinevaid värve ja kujundeid ning aegajalt sünkroonis nendega ka pilvelõhkujate katustelt, nii et kõik oli paigas väga efektselt ning "raisakotkad" meie ümber, kellest osad ka varem uut aastat Sydney lahel vastu olid võtnud, ainult ahhetasid-ohhetasid (vahemärkus - austraalased ongi kergesti vaimustuvad ja imestuvad - välisvaatleja märkus). Tavaliselt ma väga ilutulestikest ei hooli ning mina oma raha küll niimoodi taevasse lasta ei kavatse (eriti raskel majanduslangus perioodil), kuid seekord ei saanud minagi silmi taevast! Kogu selle aja oli meil Marjaga tööjaotus paigas - mina pildistasin ja filmisin kõike mida vähegi andis ning Marja oli siis rezisöör.

Pärast väsitavat tööpäeva 2.15ni pakkisime kokku oma kotid, soovisime kõigile töökaaslastele head-paremat, lehvitasime laevale ning tegime lähimas pargis oma sooja shampusepudeli lahti. Hoolimata kõigest maitses see õite hää! Pidasime siis pargis väikese peo kahekesi, soovisime üksteisele head uut aastat ning jalutasime läbi pidutseva linna, väikeste vaheseiklustega, kodu poole. HEAD UUT AASTAT!!!


Järgmine hommik äratas kell meid 7.30 ning kohvrid suure surmaga alla veetud, istusime taksosse ning põrutasime lennujaama, kus jõudsime just 9.00 hommikusöögi ja kohvi lauale saada, et hakata võtma vastu uusaasta tervitusi Eestist, sest just siis oli teile saabunud uus aasta! Ning 4,5h lend Syndeys Darwinisse väljus 10.45 hommikul, et tuua meid teile 1,5h lähemale. Ajavahe Eesti Darwin vahel on 7,5h!

Darwin on hoopis midagi muud! Siinne kliima on troopiline ja niiske. Linn on laialipillutud ning meie elame keskuses, taaskord seljakoti reisijate hostelis. Meie pere liikmeid ehk siis eestlasi on siin 8 - Marja, Mirjam, Kalmer, Kristjan, Madis, Mikko, Markus ja mina- igaüks erinevat teed pidi siia jõudnud ning erineva eesmärgiga. Esimesed 4 päeva olid meil uhked ühis hommiku- ja õhtusöögid, kus pooled potid-pannid olid köögis meie kasutuses, et oma suurele perele süüa teha.

Darwinis meres ujumas käia ei saa, kuna hetkel on wet season (ehk siis märg hooaeg) ning siis ujuvad meres krokodillid ja igasugu kurjad kalad, kes kõik inimesi süüa tahaksid. Tegelikult võib ujuda aga omal vastutusel. Mina olen siiani leppinud meie päkkeri basseinidega. Meil on seal neid 3, nii et saab mõnuga ujuda, niisama vees mõnuleda ja supelda. Ning seda jahutust (kuigi päike kütab kohati ka basseinivee üle mõistuse soojaks) on siin vaja, sest temperatuurid on 30-35 kraadi keskmiselt. Arvatakse et praegusel hooajal (märtsini-aprillini) vaid sajab päevast päeva. Tegelikult see nii ei ole - sajab korra päevas võib-olla 20min - 1h ja siis on jälle päike väljas ning asfalt kuiv mõne minutiga. Siin kliimas ilma konditsioneeri ja basseinita väike valge skandinaavia inimene elada ei saaks! Päike hakkab külge ka 30 minutilisel jalutuskäigul mööda linna, nii et päikesevõtmine kui tegevus on selgelt üleliia! Piisab et nina kasvõi pilves ilmaga välja pistad, pluusirandi saad igal juhul!